Ringmoe disain: upcycling'u integreerimine tavapäraste rõivaste tootmisprotsessi

Reet Aus, Harri Moora, Markus Vihma, Reimo Unt, Marko Kiisa ja Sneha Kapur on koostanud uurimustöö, mis võtab kokku enam kui 5 aastat kestnud praktikast lähtunud uuringu tulemused. Uurimustöö käsitles upcycling disaini- ja tootmismeetodite kasutamist rõivaste masstootmises. Upcycling disainilahendusviisi tõhusust analüüsitakse rõivaste tootmisel tekkivate eri tüüpi kangajääkidest ja nende võimalikust kasutamisest tootmisprotsessis. 

Uuringu tulemused näitavad, et rõivatootmises moodustavad kangajäägid ja tekstiilijäätmed 25-40% kogu kasutatavast kangast (sõltuvalt tehase suurusest). Katsed näitavad, et 50% jääkmaterjalist saab taaskasutada uute riiete tootmises ning mõndade jäätmete põhjal, peamiselt laialilaotamise ja üleliigse kanga puhul, võib see olla isegi kuni 80%.

Upcycling'u rakendamine tööstuslikul tasandil nõuab läbipaistvust, et mõista rõivatootmises tekkivaid jäätmeid ja luua tootmissüsteemi sobivaid disainilahendusi. Tuleb aga arvestada, et upcycling disainiprotsess erineb tavalisest disainist - rõivaste disainimisel lähtutakse jäätmematerjalide parameetritest.

Moe- ja tekstiilitööstus on üks maailma kõige saastavamaid tööstusharusid selle tootmismahu tõttu. Tekstiilitootmine nõuab põllukultuuride kasvatamiseks palju maad, kasutab palju vett, energiat, kemikaale ja muid ressursse. See aga reostab ning jätab maha suure keskkonna-, majandusliku- ja sotsiaalset jalajälje (Fletcher, 2008; GFA & BCG, 2017; Hiller Connell & Kozar, 2017; Leal et al., 2019; Remy et al., 2016). Tänapäevane moe- ja rõivatööstus on oma olemuselt lineaarne. Tooraine kaevandamise uute kiudude tootmise tagajärjel on tekstiilijäätmed muutunud suureks probleemiks (Ellen MacArthur, 2013, 2017).

Tekkinud jäätmete kogus on märkimisväärne, sest ainuüksi Euroopa Liidu (EL) tekstiilitööstuses tekib igal aastal ligikaudu 16 miljonit tonni tekstiilijäätmeid (Euroopa Komisjon, 2017). Suur osa neist jäätmetest satub tänapäeval ikka veel prügilasse või need põletatakse. Selle käigus kasutatakse miljoneid tonne vett, kilovattide kaupa energiat ja lugematuid inimtöötunde (Leal et al., 2019).

Enamik arutelusid ja ringmoe lähenemisviise keskendub kasutatud rõivaste, nn tarbijajärgsete jäätmete probleemile (Fischer & Pascucci, 2017; Singh & Ordoñez, 2016), ning vähem tähelepanu pööratakse rõivaste valmistamisel tekkivatele tekstiilijäätmetele ja jääkidele (tarbijale eelnevad jäätmed). Sõltuvalt rõivatüübist võib riiete tootmine kogu nende elutsükli jooksul avaldada keskkonnale mõju 29-72% ulatuses (Steinberger et al., 2009).

Viimase 30 aasta jooksul on suurem osa rõivatootmisest nihkunud odavama tööjõu otsinguil arengumaadesse, peamiselt Aasiasse. Ülemaailmsed rõivaste tarneahelad on nüüdseks keerulised ja hõlmavad osalejaid mitmetel tasanditel ja piirkondades, mis raskendab nende jälgimist. Selle tulemusel on tootmisel tekkivad jäätmed vähem nähtavad ja neid ei tunnista ei kaubamärgid, disainerid ega ka tarbijad (Govindan & Hasanagic, 2018).

Kuid teadlikkus, et rõivaste tootmisel tekkivad tekstiilijäätmed on probleemiks, on siiski hakanud suurenema peamiselt majanduslikel põhjustel. Kangas võib moodustada kuni 80% rõivaeseme tootmise kogukuludest, mis on pannud tootjad otsima viise, kuidas vähendada jäätmete tekkimist võimalikult palju (Nayak et al., 2008). Samuti otsitakse ja arendatakse tekstiilitootmise jäätmete ja jääkide taaskasutamise tehnoloogiaid (Leal et al., 2019; Lewis et al., 2016). Tekstiilitootmisjäätmete probleem jääb siiski peamiselt tootjate lahendada. Mitteametlik jäätmekäitlussüsteem nendes tootjariikides on ettearvamatu ja erinevate taaskasutusvõimaluste kättesaadavus on väga piiratud. Seetõttu jõuab enamik rõivatootmise jääkmaterjalidest prügilasse või need põletatakse.

Käesoleva uuringu eesmärk oli analüüsida rõivaste tootmisprotsessis tekkivate tekstiilijäätmete ja kangajäätmete kogust ja liike, mis sobivad kõige paremini nn tööstuslikuks ringlussevõtuks, et suunata jääkmaterjal tagasi uute rõivaste tootmisse. Lisaks esitatakse kokkuvõte innovaatilistest disainimeetoditest ja tuuakse näited rõivaste disainilahendustest tekstiilijäätmete taaskasutamiseks. Need meetodid ja näited töötati välja ja katsetati käesoleva uuringu käigus, mis oli ühtlasi aluseks uue ringikujulise disainilahenduse ärimudeli UPMADE väljatöötamisele. See on esimene omalaadne ringlusrõivaste disaini ja tootmise lähenemisviis, mis põhineb upcycling'i põhimõtetel ja on osutunud rakendatavaks masstootmises mitmes Aasia riikide rõivatootmisettevõttes (SEI, 2019).

Uurimustöö on kättesaadav SIIN.